Juuksed

J'i juuksed on kasvanud taas suhteliselt pikaks ja nüüd kulutab ta nende kammimisele aega rohkem kui vaja oleks (sest sassi need tal küll mu meelest eriti ei lähe kunagi - isegi mitte siis, kui ajada).

Asusime täna mõlemad peegli ette kammima. Kusjuures ma polnud varem märganud, et J peegli kohta "teeri" ütleks :). Mingi hetk lihtsalt mainisin, et emme peaks juuksurisse minema, mille peale J hakkas kohe taskust "kääre" otsima. Mina (juba etteruttavalt, et vältida tulevikus eriti veidraid soenguid tal) ütlesin hoiatavalt: "Aga endal ei tohi üldse juukseid lõigata! Juuksurisse peab minema ;)"

Ning siis vastas J: "Äh, mängult ookan!"

Uskumatu, ja järgmiseks lõikas ta oma pealaelt terve peotäie juukseid oma fantaasia-kääridega :D

Loll on loll olla!

Täna siis üritasin edasiarendada eile tulnut mõtet, teha J'i joonistuste toorikblogi. Ja kui ma üritan kõrvalolevasse blogilisti panna selle tooriku aadressi, siis mingil seletamatul põhjusel ei saa ma sellega hakkama, ja mul pole vähimatki aimu, mida ma valesti teen :(

Ma saaks aru, kui ma kunagi poleks sinna ühtki blogi lisanud... Peaasjalikult ongi selle postituse mõte selles, et tahtsin teada, kas siia teksti linkides hakkab see asi tööle.

EDIT: Aru ma ei saa, siin see toimib *-)

Seega vabandust, aga muud informatiivset teadaannet mul hetkel ei ole.

______________

Pean piinlikkusega tunnistama, et mõnikord, kui TV'st on tulnud minu jaoks mingi huvitav saade, aga J samal ajal mängib valjemini kui vaja, siis ma vahel olen öelnud: "Tzzzzz! Uudised on!", millele ta siis alati vastas: "Ei ole!" :). Kuniks eile õhtul käsutati mind teleri ette, sest parasjagu algas "Aktuaalne kaamera". Ja nii ikka õhtu jooksul mitu korda.

:O

J tahtis täna joonistada. Kunst oli vägagi värviline, ja mul heameel, et pilt pole enam ainult roheline. Seekord sai paberile visandatud Nunnu emme-issiga (esmakordselt tekkis paberile ka ristkülikut kaudselt meenutav kujund, muidu seni rohkem sirgjooned või ringid). Kui ta oli kõik värvid äraproovinud :) ütles ta: "Ei viiti!" :O, ja hakkas "kriite" karpi panema, korrates seda väljendit iga kriidi juures :O. Ma pean oma sõnavara rohkem kontrollima hakkama, sest teadagi, kus see väljend pärineb...

Ja üha enam süveneb plaan hakata pidama paralleelblogi J'i joonistustest. Kui järgmine kord maale satun, siis skännin pildid ära ;)

Jalutuskäik duši alla :)

Jalutasime eile 90 minutit õues ja J ei nõudnud kordagi sülle või siiski, siiski: korra olid tal käed püsti, kui üks koer sörkides vastu tuli. Ei teagi, mida teha, et ta nii hirmsasti koeri ei kardaks (aitäh, Lucky :D). Iseenesest on kartus muidugi parem kui see, et ta iga aia taga pistaks käe värava-/aiavahelt sisse ja ise seejuures räägiks rõõmsalt: "Kutsu, kutsu!".

J käis eile duši all. Ega selles nii väga midagi imelikku ei olekski ega ebaloomulikku, aga harjumatu oli see, et ma ei tohtinud hoida ei duši ega teda ka pesta. Ja ma pean tunnistama, et tal tuli see päris hästi välja. Ainult pähe ei suutnud ta veejuga suunata, ja siis sain veidi kasulik olla :) Aga juurde pidin ütlem ikka harjumuspärased sõnad: "Üks, kaks, kolm... sukeldu!"

Seda fraasi hakkasin kasutama siis, kui kunagi ammu J ujumas käis (seal soovitati ettehoiatada, millal veesahmakas pähe valatakse) ja kohe sai see ka kodus vannitades kasutusele võetud. Ma ei tea, mismoodi oleks näinud J'i peapesud siis, kui poleks veevalamisest teada andnud, kuid tundub, et see töötab. Nüüd nõuab ta juba ammu ise sukeldumist ja kilkamine käib otseloomulikult sinna juurde.

Isekord, söömine ja kõhuvalu

J on ääretult mugav ja ta naudib teenindust meelsasti, eelkõige käib see söömise kohta. Kui ta oli 10-kuune, pistsin talle lusika pihku ja ta tegi sellega liigutusi, mis enam-vähem meenutavad söömist (sellest ka on koduvideo olemas). Kui J oli 18-kuune sõi ta juba kahvliga täitsa osavalt. Ja tänane pilt on selline, et kui teda ei söödeta, siis ei söö ta üldse.

Asi sai alguse sellest, et J'le meeldib süüa putru kuumana ja siis ei saa talle lusikat pihku pista, sest ta kühveldaks seda sel juhul keskelt ja põletaks end ära (treenimise tulemusel sööb ta täna juba ka jahtunud putru). Seejuures ei jäänud terasel lapsel aga mitte märkamata, et väga mugav on süües ainult suud avada - nagu oleks tegemist magava kassiga, kellele hiir ise suhu jookseb :D.

Algul hakkas ta abi paluma suppi süües, hiljem juba prae juures ja täna sööb ta ise ainult jogurtit ja pastat ja maiustusi. Ning asi ei ole üldse mitte selles, et ta ei oskaks, oskab küll!

Umbes kuu aega tagasi otsustasin, et parim kokk on tühi kõht, ja pudrutaldriku juurde pole keegi veel nälga surnud. Olemas oligi jahtunud puder, ja panin J'ile lusika pihku. Ta siis kühveldas umbes 3 lusikat putru suhu ja seejärel hakkas abi nõudma. Keeldusin aitamast, ja soovitasin tal ise süüa. Asi lõppes suure jonniga: J tõstis häält, et ma ei lasknud tal harjumuspärast mugavust nautida ja vanaisa oli häiritud, et ma last kiusan ja näljutan. Minu jonn oli kõige suurem: kui ei taha on ilma ja kõik!

Tund aega hiljem oli J'l kõht tühi ja ta nõudis saia (loe: leiba). Keelasin ja ütlesin, et oodaku järgmist söögikorda, siis saab suppi. Vahepeal käis vanaisa poes ja tõi lapsele banaani, sest laps ei saa ju ometi nälgas olla!!!

Lõunasöögil keeldus J samuti lusikat liigutamast ja jäi ka niiviisi lõunasöögist ilma.

Õhtul ütles mu sihikindlus üles, sest J pole eales nii jonnakas olnud kui sel päeval...

Tänane seis selline:

Mina: "Ole pai, söö ise!" (lastides ise samal ajal lusikat)

J: "Ei taha!"

Mina: "Näita, kas Sa oskad ise süüa!"

J võttis seejärel ise ühe ampsu, pani lusika kohe taldrikusse tagasi ja hakkas abi paluma.

Mina: "Aga praegu on ju Sinu kord!"

J: "EI!!!!"

Mina: "Võta söö ise ikka!"

J: "Ei taha! Emme isekord on!" (seda väljendit kasutab ta iga kord, kui arvab, et kellegi teise kord on)

Taldrik sai siis tühjaks seekord nii, et kordamööda liigutasime lusikat. Mina tegin vahepeal sohki ka, pannes lusikas tema jaoks valmis, aga jätsin selle taldriku servale ootama. Õnneks ta ei saanud aru.

Teine teema on aga tervislik toitumine, mille kohta täna juhtusin lugema. Ainsad toiduainetegrupid, millede söömisega J'l probleeme pole, on teraviljatooted, piimatooted ja maiustused. Kõik muu on alla igasugust arvestust. Eriti kurvad lood on puuviljade ja lihaga.

Kui kellelgi juhtumisi on ideid, et kuidas petta last ja sööta talle sisse viinamarju, pirne, jm puuvilju (va banaan), siis ootan neid rõõmuga. Õuna tunnistab ta söödavaks koogi sees ja moosina (kahtlane ainult, kas sel juhul ta sellest midagi kasulikku saab).

Ja kõhuvalu kurdab ta ka jätkuvalt vähemalt korra päevas. Kuidagi imelik tundub see. Kui algul hakkas tal kõht alati siis valutama, kui palusin tal mänguasju koristada, siis nüüd valutab tal see vahest ka täiesti lambist. Aga see valu kaob sama kiiresti kui tekib - seega ei suuda ma seda kuidagi tõsiselt võtta. Ei tea, kas on muretsemiseks põhjust või ei. Ise ei taha uskuda, et nii väike laps teeskleks, aga ta fantaasiamängud on piiritud (täna käisime õues nähtamatute suuskadega suusatamas, sõime nähtamatuid pannkooke nähtamatu kohupiima ja nähtamatu moosiga ja tegime nähtamatut bensiini - sellest viimasest ei saanud ma ise ka üldse aru :D). Ei tea, kas oleks mõtet igaksjuhuks arstiga kontakteeruda ja mingeid analüüse paluda või jätta kõik nii nagu on, lootes, et ehk ikka mingi mäng ja ajaga lõpetab selle ära?...

Kepikõnd

Kui J'st ei saa olümpiavõitjat suusatamises, siis saab temast tubli rahvasportlane kepikõnnis (kunagi saab sellest ka ehk olümpiaala :D). Esimesed kolm minutit "pütilaudadel" olid päris edukad ja see nägi isegi veidi suusatamise moodi välja :) Aga siis sai "rada" otsa ja ta hakkas muudkui pots ja pots ümberkukkuma. Õnneks on tal suhteliselt lühikesed jalad ja kukkumine ei morjendanud teda eriti; mõned korrad sai ka täitsa ise püsti. Teada on, et iga algus on raske ja ega meist keegi pole sündinud suusad jalas (kui mõni norrakas jätta arvestamata) ja harjutamine pidavat meistriks tegema. Algus on tehtud.

Kui suusad jalast said, siis näitas ta ka oma hämmastavat kepikõnnioskust. Kuna ma pole seda ise kunagi harrastanud, siis ei oska ma ta tehnikat kommenteerida, aga mulle tundus küll, et kõik oleks nagu õige olnud.

PS! Hoolimata sellest, et J usinalt lumelabidat ja harja kasutas mattub pool hoovi ja sissesõiduteed praegugi, mil ta lõunaund magab, sügavas lumes.

Tegin täna mustsõstra-muffineid, mis mingil seletamatul põhjusel ei tahtnud üldse kerkida, olid jälle tibi-roosad, kuid maitse oli iseenesest hea.

Unejutuna sai jälle kaks raamatut läbi, seekord olid luulekogud "Kolmed tähed" (V.Luik) ja "Liblikaga võidu" (J.Kaidla). Mul on tunne, et see ettelugemine avardab tunduvalt J'i sõnavara kui mitte muus, siis sellised kahtlase väärtusega sõnad nagu "pagan küll", "kurat" jt süvenevad üha. Ma tõesti polnud vare märganud, et igas lasteraamatus on need väljendid sees. Samas varem või hiljem õpiks ta need nii ehk naa selgeks: et parem siis juba varem :D.

J riided ja lumememm

Avastasin mingi päev, et J'l tuleb riietumine juba üpris hästi välja. Ta teab täpselt, kus asuvad ta riided, ja mis asjad kindlasti peaks seljas olema - st ta oskab omale riideid valima. Tal on omad lemmikesemed, mis suuresti ühtivad minu maitsega. Tegelikult tal vist ei olegi selliseid riideid, mis mulle ei meeldiks :). Ja üha enam on momente, kus ta ei luba ennast aidata. Harjutamist nõuab veel asjade üle pea panemine, pükste ülestõmbamine - pepu ei taha ikka veel püksi korralikult mahtuda või lähevad püksid viltu. aga muidu saab ta täiesti ise riidesse. Õueriietega on veel nii, et ma eelistan neid ise panna ja olgem aus: lukku ta ise kinni panna ei oska, sama kehtib nööpide, trukkide ja paelte kohta. Saapad saab ise jalga ja umbes 50% juhtudest paneb ka õige saapa õigesse jalga.

Riidest lahtisaamisega on tal rohkem vaeva mu meelest, sest t-särki ei oska ta seljast võtta, sukapüksid ajavad aeg-ajalt tigedaks ja kaelaaugud on osadel asjadel nati nagu kitsad, ja neid tuleb nipiga eemaldada.

Harjutamine teeb meistriks ja tal on vedanud: ma lasen tal ISEtegemist harjutada.

Lõunaunedel on ta hakanud meeletult higistama... ei oska põhjust leida.

Lumes on vahva möllata ja ehitada endast kõrgemaid lumememmi, kes näevad veidi kipakad välja, kuid see polegi oluline.

Huvitav, milline oleks kevad/sügis meelelahutus? Talvel lumi, kelk; suvel vesi, liiv, kiik, muru... aga kevadel? porilombid? sügisel puulehtede kuhilad ilmselt?

Unejutt

Kui ma kuskilt interneti avarustest lugesin, et need lapsed, kelledele loetakse unejutte tegid mingeid teste paremini kui need lapsed, kelledele ei loetud, siis taastasin ma meie suvise kombe: unejutt.

Mõni raamat ka juba läbi saanud... Aga üldiselt on lugemine keeruline, sest ega ei ole nii, et võtad raamatu ja siis ühe soojaga loed. Magamaminev laps peab ju ometi aeg-ajalt istuli tõusma ja pilti uurima ja kogu aeg kommenteerima teksti :) Ilmselt sealt see suurem võime testidel tulebki, et oskab argumenteerida ja ümberjutustada loetud teksti.

Eileõhtune lugemine: oli kokkulepitud, et loeme ühe loo. Asusin lugema (hetkel siis A.Lindgreni "Lärmisepa tänava Lota", keda J kord Lotaks, kord Lotteks nimetab :D). Jutt oli sellest, et Lotal oli mannetu päev... ta korraldas mängumajas väikese uputuse ja köögis veel suurema uputuse, kiskus kassi sabast, ja sai küünistada ning kõik see lõppes saiakeste söömise ja kakao joomisega. Nii kui jõudsime selle veeni, hakkas J muudkui korrutama: oi, oi, Lota! ei tohi kalla, vesi märg, rätik, oi, oi, Lota. Kuna kassikiusamine veel suhteliselt aktuaalne teema (kriim pole käelt veel päris kadunud), siis seal hakkas ta Lotale selgitama, et ei tohi sedasi teha, ja otseloomulikult näitas oma haavu Lotale :D.

Ja lõpuni me selle looga ei jõudnudki, sest mingi hetk ütles J: tuduaeg, Lota mine tuttu! Ja nõudis tulekustutamist :D

Eesti mees on tantsulõvi

Olgu kohe öeldud, et ma ei oska tantsida - see aga muidugi ei tähenda seda, et ma aeg-ajalt end kuskilt tantsimas ei leia :). Jah, ma ei käi iga nädal (ega ka mitte iga kuu) kuskil jalgakeerutamas, aga no nii umbes paar korda aastas võib mind küll kuskil avalikult näha. Ja viimane ei tähenda absoluutselt seda, et ma oleksin nüüd teab, mis suur vaatamisväärsus... Kuskil privaatsemas kohas juhtub seda aga tunduvalt sagedamini.

Kui ma emmeks sain, siis sai minu tantsupartneriks J, kellel polnud väikse õõtsutamise ja muusika vastu mitte kõige vähematki. Aja jooksul on lood ka veidi rütmilisemaks läinud ja vahepeal on ta iseseisvaks tantsulõviks sirgunud - talle meeldib tantsida ja ta võib vabalt seda teha ka siis, kui muusika üldse ei mängi (sellistel hetkedel rakendab ta samal ajal oma teist hobi laulmist). Tants hõlmab erinevaid liigutusi, mis võib olla hoogne kappamine üle ruumi või lumise välja või rohelise muru; kohapeal pepu-vänderdus; õõtsumine jalalt-jalale ja samal ajal käteliigutamine või kohapeal hüplemine. Mõni aeg tagasi õppis ta ära ka külg ees kappamise, mis tahab veel veidikest lihvimist, et tasakaal säiliks.

Eile korraldasin ma talle tantsuõhtu :D, pannes mängima lastelaulude plaadi... ja minu arvates võiks ta vabalt liituda mõne rahvatantsu harrastava grupiga.... kui käed ka veel kuidagi puusa saaks :D

Närimiskumm!, tulge appi!!!

J'l on juba pikemat aega erinevad fantaasiamängud, nüüd on lisandunud nähtamatu nätsu närimine. Mäng on iseenesest väga lihtne: ta tuleb minu juurde, küsib nätsu. Mina ulatan talle siis nähtamatust taskust nähtamatu nätsu, mille tema paneb omale suhu. Siis närib ta seda demonstratiivselt nii umbes minuti ja seejärel läheb viib selle nähtamatu nätsu päris prügikasti :D.

Täna hommikul juhtus tal aga õnnetus :) - neelas kogemata nätsu alla ja nõudis seejärel vett :) Kordasime siis üle, et nätsu ei tohi allaneelata, vaid tuleb alati ära visata, kui enam närida ei taha.

Uus väljend, mida ta täna kasutab on "tulge appi!", aga mulle tundub, et ta kasutab seda valesti :) või vajab tõesti ta täna terve päev abi? :)

Pealkirjatu sissekanne

Nädalavahetus läks kiirelt kuna 50% sellest oli töine. Ja üllatus, üllatus - me oskame kahekesi kodus nii ka olla, et ei hakkagi igav :) Või oli asi selles lihtsalt, et T külas käis. Kuna kaua polnud jälle näinud, siis otseloomulikult jätkus juttu kauemaks. Tundus, et J'gi oli põnev - demonstreeris oma kõneoskust ja mänguasju :).

Kinkisin T'le vildiseebi, mille tegemistega olin sisustanud reede õhtut ja laupäeva hommikupoolikut. Khm, khm... ütleme nii, et mul on uus hobi, kuid lõppsaadust pole ma veel ise kasutanud, sest unustasin seebi tuppa, ja ei tahtnud külmetama minna.

Jonnilahingus võitjaid ei olnud... mänguasjad said lõpuks siiski kokku.

J'l uus mäng:: valib välja mingid mänguasjad, mis siis omavahel vestlema hakkavad. Mängueelduseks on muidugi see, et mängijaid on rohkem kui 1.

Ööl vastu tänast J köhis ja hommikulgi umbes kolmel korral köhis, kuid nüüd pole seda heli enam kuulda olnud - ei tea, kas mul mingi paranoia, aga tundub, et seekord sai küll vale diagnoos. Õnneks!

Juhtusin täna lugema J'i beebifoto sissekandeid/päevikut ja tõdesin, et küll see oli õige tegu, et sai arengulisi märkusi tehtud, sest ausalt öelda on see beebiea mälu nii lühike, et mina nt ei suutnud küll enne mäletada paljusid fakte. Mitte, et see erilist rolli mängiks, aga hea on ju teada lõbusaid fakte :). Peab vist ikka blogimise ka asjalikumaks muutma... praegu ju sellist ümmargust juttu ajan.

Eilsed uudised

Kui ma satun telerist uudiseid vaatama, siis reeglina vaatan ma Kanal 2'st Reporterit (esimest poolt) või ETV'st Aktuaalset Kaamerat. TV3 mittevaatamiseks on mul ka hea põhjus: ma peaksin selleks antenni liigutama, sest mingil jonnakal põhjusel ei tule nende pilt samalt antennikohalt, mis teisel eelpoolmainitud kanalil. :D Jah, mõni inimene suudab ellu jääda veel ka kolme kanaliga. Sohki teeme me ka, kui oleme maal või tööl (siis piilume ka Kanal 11'st ja BBC Prime'i).

Eilses Reporteris oli minu jaoks kõige jahmatavam lõik, kus räägiti naisest (kas selline inimene ikka väärib sellist tiitlit?), kes põletas ahjus oma imiku laiba. See on nii võigas ja arusaamatu, kuidas talle küll nii vähe määrati, et ta juba välja hakkab saama ja kes võib teoreetiliselt täiesti südamerahuga oma 4-aastast last kasvatama hakata. Uskumatu!

Ja hämmastama pani ka lõik lastest ja loomadest. No ma ei tea, aga mulle on küll eluaeg räägitud, et lehmad annavad piima ja J teab samuti seda. Ja nüüd sain ma teada, et see polegi nii! Lehmad pidavat andma vaid piima toorainet, millest piimatööstustes tehakse JOOGIKÕLBULIK piim. No tere hommikust! tõepoolest!

Kes palju teeb, see palju jõuab

Eile tuli õhtul mingi koristustuhin peale. Seda ei juhtu mul just eriti tihti (kindlasti mitte nii tihti kui võiks või peaks), ja seega tuli seda kenasti ärakasutada. Kui ma siis parimas hoos kööki koristasin ja ühe kõrvaga ETV'st "Head uudised" saadet kuulasin, sain teada, et koristamine sel päeval üldse vanarahva tarkuse järgi keelatud :O. Eksole, mul korra aastas tuleb tuju peale, ja siis ka ei tohi! Igatahes ei jätnud ma pooleli ja koristasin täpselt nii palju, kui esialgu olin plaani võtnud.

Mingi aeg helistas maja peremees, ja teatas, et tuleb varsti mingit asja võtma ja ma võiks talle ukse lahti teha. Ja siis mingi aeg ta koputas mulle, et anda teada, et läheb minema ja ma võin ukse jälle kinni panna. Läksin siis seda tegema ja kui tuppa tagasi jõudsin, kostis magamistoast J'i kisa: kass olla talle kallale läinud (samal ajal oli mul vestlus Mimmiga pooleli). Kiire kontrolli tulemusel selgus, et käe peal on kaks poole sentimeetrist kriimustust.

Hilisema vestluse käigus selgus, et J oli ise järjekordselt läinud kassi kiusama. Ja mitte niisama kiusama, vaid... kuidas seda nüüd öeldagi? Tal on üks pisike piiksuhaamer, millega ta siis olevat voodil mõnulevat kassi üritanud toksida :O:O:O. No kuidas saab sellise asja peale tulla?!? Eriti veel, kui umbes 10 minutit enne seda oli ta just rääkinud, et Pipi on kallikene. (J'l on tulnud -kene lõpud sõnadele: autokene, emmekene, tublikene, jne :D).

Ostsin eile mingil seltamatul põhjusel kartulikrõpse, mida J ka häälekalt nõudis. No ma siis lubasin, ja ta teatas mulle pärast esimest, et see on paha ja ta tahaks hoopis muud süüa :D (nagu see oleks siis õhtusöök olnud).

Täna hommikul magasin (hoolimata varajasest uinumisest) sisse (loe: välja). Kui tavaliselt tõusen ma 6:16 :D ja J 6:30, siis täna tõusime ühel ajal, kui kell oli 6:35. Hommikuste rituaalidega ei kaasnenud mittemingit pirinat, hakka või arvama, et peaks iga hommik tempoka äratuse korraldama.

Jää on tänaseks sulanud ja asendunud suuuuuuuure porimülkaga.

Täna sööge herne- või oasuppi ja meelitage see päike taevast korrakski välja! EDIT: Päike oli väljas - näeme seda sooja suve siis :D

Nähtamatu raha

Juba mitu kuud on J usinalt "tööl käinud" ja selle eest ka ilmselgelt palka saanud. Kahjuks või õnneks :) pole mul au teada, mis tööd ta teeb - aga makstakse talle hästi. See lihtsalt peab nii olema, sest muidu ei lehvitaks ta igal võimalikul ja võimatul juhul rahaga. Igatahes ei möödu päevagi, mil ta kellelegi lihtsalt niisama ilusate siniste silmade eest raha ei pakuks. Mul on juba väike hirm, et kui nii jätkub, areneb temas mentaliteet, et kõike saabki raha eest (samas ega see väga vale ei olekski, aga kena oleks ju ikkagi mõelda, et inimesed ei ole ostetavad ja müüdavad).

Nüüd on ta hakanud raha kasutama ka väljaspool kodu. Näiteks kodupoes käies on tihti nii, et ta istub ilusti kärus ja mina laon vajalikke asju. Aeg-ajalt ta tuletab mulle meelde, mis me veel pidime ostma. Ja iga kord arvab ta, et kassile peaks ka midagi ostma (olenemata sellest, et kassil on suur toidukott kodus olemas). Endale ta enamsti midagi väga ei nuia, sest tavaliselt lepime me enne poodi kokku, mida meil vaja on. Artikkel, milleta me eriti ei saa, on muidugi Lotte küpsised (aga kuna ma talle neid hulgi ei anna, siis enamasti ei pea me Lottet kaasa endaga võtma) ja ma polegi aru saanud, kas asi on rohkem Lotte-vaimustuses või tõesti küpsisehulluses... Kui me siis lõpuks tiiruga kassani oleme jõudnud, siis tahab J aidata kaupa liinile laduda. Ja seejärel teretab ta naeratades müüjat ja hakkab kohe raha pakkuma. Enamasti palun ma raha anda enda kätte ja siis koos reaalse rahaga asetan ka nähtamatu raha rahaalusele, aga vahel hakkavad müüjad ise nähtamatut raha talt juba vastu võtma. Arusaadav, me satume poodi ju õhtuti, kui müüjal on pikast päevast juba kopp ees ja väike rõõmus poiss teeb oma mänguga ka neil tuju vist veidi rõõmsamaks. Paraku juhib see ka nende tähelepanu töölt kõrvale. Ja meie eilne ostusumma oli 124.20. Sellisel juhul alustan ma maksmist alati sentidest, sest neid tuleb ju alati otsida kuskilt taskust ja vahel mõni kapriissem müüja ei malda oodata, mil mina sente otsin. Peale 20 sendi leidmist, asetasin raha alusele 2-kroonise ja kaks 1-kroonist münti ja kuna mul väikseid kupüüre polnud, siis andsin kaks 100-kroonist. Müüja võttis siis kogu selle raha ja siis ulatas mulle 100 krooni tagasi. Mina jäin tekkinud olukorda imestunud ja arusaamatul pilgul vaatama ja müüja seletas mulle, et üks 100-kroonine on liiast, kuna summa on 124.- mitte 224.- :D. Ma andsin talle siis väikse vihje ja siis sai ta ise ka aru, kes valesti arvutas :). Aga võibolla oskavad müüjad tänapäeval kehvemini arvutada, kuna enamus inimesi sooritavad kaardimakseid?

Igastahes ei taha ma hakata J'le raha pihku pistma, et ta saaks sellega ISE maksma hakata. Võib-olla peaks?

Kui ostud on kotti laotud, siis tahab J viia käru tagasi sinna, kus me selle võtsime ja mina ei tohi teda seejuures aidata. Ja käru peab ilmtingimata saama täpselt samasse ritta, kus see enne oli :).

Õues tahab ta minna alati trepist mitte kaldteed mööda ja poolel teel koju teeskleb ta vahel väsinut ja nõuab sülle, kuhu ta üha harvemini saab.

Öine torm

Pole juba ammu nii kehva ööd olnud... iga tunni tagant ärkasin korraks. Tuul oli ka nii meeletu, et kolistas midagi rõdul, kuid mul pole õrna aimugi, mis see olla võis. Kass oli ähmis ja koperdas pimedas millegi otsa, tekitades ahelreaktsiooni :S.
Täna on meeletu uni... sellest eelnevast kõigest tingituna siis.
Ja libedusest vist ei maksa üldse rääkidagi - tükk tegu oli, et hoovist välja saada.

Vaktsineerimine

Käisin eile J'ga arstil. Garderoobis vihastusin koheselt, aga stseeni ei teinud. Nimelt müüdi mulle 2-krooni eest ääretult räbalad sinised sussid. Ma ütleks, et see võrdub juba peaaegu nagu kuriteoga. OK, ma saan aru, et pole mõtet susse minema visata, aga no päris räbalad võiks ju tee prügikasti ikka leida... Nii ma oma lumesulanud saabastega seal ringi liikusin ja loodan, et väga palju sodi ei tekitanud (kusjuures see pole esimene kord, kus nii on olnud. Järgmine kord küsin küll raha tagasi, sest kasu pole katkisest sussist midagi ju).

Minu eesmärk oli 2-aastaste vaktsiin kätte saada; J'i eesmärk oli võimalikult palju koridoris mängida saada :D. Ja hea emme nagu ma olen, luban ma tal seda alati ka teha. Nägime ka tuttavat arstitädi, kelle juures J on käinud nö hingamas (füsioloogiline lahus hingamisteede parendamiseks). Teretasime rõõmsalt teda ja tema teretas vastu. Mul pole õrna aimugi, kas me tõepoolest olime talle meelde jäänud (kokku oleme ta juures käinud kolm korda 3-päevasel seansil)... Igatahes tuli ta J'ga rääkima ja muu jutu seas märkis, et küll J (ta nime küll ei ütelnud :D - see oleks juba liiga ka olnud :D) on ikka suureks vahepeal kasvanud. Ja et nii rõõmsameelseks muutunud võrreldes selle piri-piriga, mis ta hingamises oli :D.

Lastearst oli igati põhjalik (nagu alati): kuulas, vaatas kurku (sel ajal läks kabineti uks lahti ja üks vene keelt kõnelev naine tuli tooma mingit kaarti, ja korraga ütles ta minu nime... ma ei osanud sellele isegi mitte reageeridagi. Kui ta teist korda mu nime ütles, siis vaatasin ukse poole, ja see vene keelt kõnelev naine oli mu nö töökaaslane. Olin siiralt üllatunud, sest teda küll sellises situatsioonis poleks osanud kohata. Küll see Tallinn on ikka väike linn!) rääkis J'ga juttu, uuris tema söömisharjumusi, jne.:D Imelikul kombel unustas ta sel korral J'i kaaluda ja mõõta :O. Lõpuks saime loa suunduda vaktsiini saama.

Seal ootas meid üks hästi tore tädi. Sel ajal, kui tema vaktsiini otsis, siis meie vaatasime kabinetis "elavaid" loomi. Külmkappidel olid vandid, porte peal karumõmmmid, akna peal lumememmm-piku, kapi otsas jänku ja lambi küljes oli J meelest päike, kuid minu arvates lill. Vaidlesime palju ja tugevamini argumenteeris J, sest tema arvamus jäi peale. Ja siis tuli see tore tädi J'i kätt pesema :). Kuna pesemine J'le väga meeldib, siis polnud tal midagi selle vastu. Siis tuli sääsk J'i hammustama :D - nii see tädi J'le rääkis, ja J vaatas seda suu ammuli, unustades, et moepärast või nii võiks ta ju törtsu häält teha :D. Kõige lõpuks pani arstitädi J'le käele veel plaastri ja J oli õnnelik :D.

Siis mängis J veidi ka kolmanda korruse mängudega. Üks roosa karumõmm nuttis J'i süles, ja tahtis temaga hirmsasti kaasa tulla, aga minu soovitusel jättis J selle mõmmi ka teiste laste jaoks rõõmu pakkuma. Mingil seletamatul põhjusel läks mõmm raamaturiiulisse sööma.

Kui me J'i kaardi olime lastearstile tagasi viinud, siis otsustasime, et käime ka hambaarsti juures tooliga sõitmas. Kahjuks polnud J'i hambaarsti kohal, ja seega jäi see visiit meil ära.

Kui alla riidehoidu jalutasime, helistasime M:T'le, et ta meile rongiaja vaataks/ütleks, kuna endal olid ajad maha jäänud (rongis piletitiraha otsides selgus, et rongiajad on jopetaskus täiesti olemas ). Saime teada, et üks väljus samal hetkel, kui me rääkisime ja teiseni tubli 2h 15 minti umbes. Nojah, mis parata!

Kui me veidi fuajees ringi olime trallinud ja etendanud Pampersi reklaami, kus laps eest ära jookseb ja emme teda taga ajab, saime ka mõlemad lõpuks riidesse ja suundusime õue. Jalutasime trammile, sõitsime Hobujaama. Seal vahetasime trammi ja sõitsime Põhja puiesteel asuvasse Rimisse, sest meil mõlemal oli kõht tühi. Saanud kiire näksi omanikeks, läksime uuesti trammile ja sõitsime ühe peatuse edasi Balti jaama (trammis pakuti meile veel ka istet, millest me kenasti keeldusime). Kell oli siis nii umbes 17.10 (+/- mõni minut). Plaan nägi ette, et lähme istume kuni kella 18ni jaamahoones ja näksime (sest kuna see on lähtejaam, siis rong on varem ees. Aga platvormidest mööda minnes nägime, et meie rong on juba ees :O:O:O. Ja siis selgus, et M.T oli meile ütelnud tavalise rongi aja, kuid nende vahepeal käib ka kiirronge, ja ühe sellisega tegu just oligi.

Hull kiirrong ikka küll, mis sõidab meile paar minut kiiremini kui tavaline rong :D.

Kodus kütsime ahju ja kammisin kassi. Kuri plaan nägi ette ka saba harjamist, aga saades pärast esimest kammipuudutust tugev ja hoiatav käpalöök viskasin ma selle mõtte peast. Liiga hästi on meeles mul veel need valusad kriimustused, mida ta kunagi tegi. (Laupäeval sisises kass mu isa peale ja esmaspäeval majaperemehe peale). Kohe muutus kass ka leebeks ja nad mürasid J'ga ja autodega.

Õues algas midagi lumetornisarnast, sest postkastini saamine oli raskendatud.

Mimmi küpsetas leiba.

EDIT: Ja nüüd võin öelda, et tal kõik hästi läks. Ei mingit tujukust ega palavikku :)

Tegus pühapäev

Eile oli kiire päev. Hommik möödus linnutiivul (osa süüd on muidugi sellel, et me alles peale üheksat end voodist välja ajasime).

Edasine päev kujunes selles vaimus, et Nunnule sünnipäevale minna. Kuna meil kinki polnud, siis nägi plaan ette, et peale rongi läheme trammiga Viru tänava Apollost läbi. Kui sinna jõudsime, tabas meid uksel üllatus: see ei avanenud ja silt ütles, et on suletud. Tormasime siis Rahva Raamatusse. Laste Maailmast edasi (seal, kus vanasti ka Laste Maailm oli) mingi gelerii? või midagi? (loll on loll olla!) ja seal oli piparkoogi näitus. Soovitan kõigil minna, kuigi meil endil selleks aega polnud [nät harisin end vahepeal: "Piparkoogimaania" näitus Arhitektuuri - ja Disainigaleriis (Pärnu mnt. 6) 17.12.2008- 04.01.2009. seega oligi eile viimane päev selle nautimiseks ja kurb, et ma varem sellest teadlik ei olnud. Eile poleks väga hull olnud, kui mõni kunstinautleja oleks salamisi piparkooke krõbistanud :D]. Fantastiliselt vahvad asjad olid vaateaknal väljas (nt piparkoogist rulluisud).

Raamatupoes läks terve igavik, sest J polnud nõus sealsest märgunurgast lahkuma. Nunnule viisime roosa raamatu. Ja täiesti juhuslikult kohe poodi sisenedes jäi mulle silma, ja hiljem ka näppu väikestele meeste juturaamatu järg. Eelmise raamatu me lõpetasime unejutuks just ära... Arvestades tegelikult maal olevate lasteraamatute hulka, siis ma arvan, et kuluks umbes 25 aastat, et need J'le ette lugeda :D ja seega tunduks vale talle neid osta. Aga samas ei pea siis hullul südamepiina tundma, kui ta kogemata raamatusse eklsliibrise joonistab või selle juhuslikult "kapsaks" loeb... :)

Nunnu oli kasvanud jälle silmnähtavalt suuremaks ja muutunud veel armsamaks :) Nunnu emme oli teinud super, super hea võileivatordi (olgu öeldud, et mulle tegelikult võileivatordid seni pole maitsenud) ja J'le maitsesid kuivikukrõpsud ja morss :).

Kui me bussile läksime, ja olime umbes 5 minutit sõitnud, muutus J kuidagi eriti raskeks, oli magama jäänud. Kuna jõudsime rongi pool tundi varem, siis ühtekokku sai J veidi üle tunni magada.

Kodus panime ahju küdema, ja läksime õue puid kuuri viskama. Puud tõi meile samal päeval veidi varem Taadu ja Mimmi. Ja kuigi me ise J'ga "aitasime" Taadul puud autole, arvas J järjekindlalt, et traktor tõi need puud meile hoovi :)

Tore päev oli... ootan põnevusega nädalavahetust.

Mõnus päev oli

Jonn

Praegust hetke iseloomustab praegu kõige paremini Ralf Parve luuletus "Jonn" (1968) kogumikust "On inimesi erinimelisi". Peale selle luuletuse lugemist kaob igasugune jonniisu või kehvema talve korral süvendab vaid soovi pisaraid valada :D

------------------------

Meie Tõnn
on jonnipulk -
jonni on tal terve hulk.

Kogu maja
vastu kajab,
kui ta
oma jonni ajab.

"Mannaputru
ma ei taha -
mannapuder,
see on paha!
Viige ära paha manna!
Hoopis moosi, emme, anna."

Jonnib muudkui
jonnipulk -
jonni on tal terve hulk.

"Ei taha
kanda kingi ma,
vaid paljajalu
ringi ma
jooksen hoopis
tümpa-tampa,
tubapidi
lümpa-lampa!"

"Ei taha
minna sängi ma -
laske õue mängima!"

"Ei taha
kaela salli ma,
ei salli
seda salli ma!"

Jonnib muudkui
jonnipulk -
jonni on tal
terve hulk.

Kõik on
paha,
paha,
paha.
Midagi me Tõnn ei taha.

Üllatunult ütleb isa:
"Küll on jonn
ja küll on kisa,
küll see Tõnni jonn on visa!
Niikui hakkab jonnima,
mitu tonni
jonni ta
mine tea kust kokku kannab,
nii et imestada annab!"

Kurvalt ohkab ema ka:
"Mis on lahti temaga?
Kas on
mingi viga tal,
või niisugune
iga tal,
et ühtejärge viriseb
ja silmist
vett tal niriseb?"

Noomi, manitse või paita -
ükski asi siin ei aita:
tönnib Tõnn
ja jonnib Tõnn,
kangekaelne poisipõnn.

Jonnib päeva,
tönnib kaks -
jonn läheb aina hullemaks:
tönnib nii,
et muudab seega
toad kõik märjaks
silmaveega.

Vesi voolab
tuba mööda,
voolab,
voolab
juba
mööda
aknaruute,
aknalaudu,
voolab
välja
ukse
kaudu.

Aga väljas külm on tali,
väljas pakane on vali,
nii et tasahiljukesi,
jäätub Tõnni silmavesi,
pisaraist saab kõrge mägi.
Kõrge mägi - jonnimägi.

Nõnda suur on jonni vägi!

Jonn ja tönn
kogu maja matab,
katuseni jääga katab.
Teised lapsed vaatavad,
hõiskavad, hurraatavad:
"Ah, mis õnn,
et meil on Tõnn!"

Siuhti!
kelgul alla nad,
viuhti!
mäe pealt alla nad
tuhisedes tuiskavad,
valjul häälel huiskavad:

"Ah, mis õnn,
et jonnib Tõnn!
Meie Tõnnu
- eks te näe! -
jonnis valmis kelgumäe!"

Varsti tantsima... ;)

Kuna täna oli nii meeletult külm, siis arvas Taadu, et ma peaks ehk ikka kodu kütma minema. Kuna tal aga 2-kohaline auto, siis oli selge, et keegi peab jääma maha, ja see keegi siis oli otseloomulikult J.

Talle endale see asi küll ei meeldinud. Õnneks meenus mulle, et J otsis hommikul oma kruvikeerajat taga ja lubasin talle, et toon ta tööriistad ära. Ta küll oli vahepeal veendunud, et Taaduga peaks kaasa sõitma hoopis tema :) Õnneks läks ta lõunaunne (suurte ponnistustega, sest liiga põnev unejutt oli: Väikeste meeste jutud) ja kui suikus, siis meie läksime kohe minema.

Vesi õnneks torudes ei olnud päris ära jäätunud. Nirises ikka veidi ja sai maapõuest soojemat vett lasta voolata. Toas oli pagana külm. Õnneks või kahjuks pole mul termomeetrit - see ununeb alati osta lihtsalt ja kui meeles on, siis otseloomulikult sellises poes, kus seda ei müüda :D

2 ja pool tundi hiljem oli majas vaikus, aga mingil seletamatul põhjusel kuivatati voodis pisarais silmi. Mimmi väitis, et midagi hullu ei olnud. Ilmselt ei olnudki. :D Nii on ju lootus varsti teatrisse, kinno, peole saada :)

Head Uut Aastat ;)

Kui ma tavaliselt enne aastavahetust teen pikki :) nimekirju igasugustest nn uusaasta lubadustest, siis sel aastal tuli aastavahetus kuidagi kiirelt ja ootamatult. Viimast arvesse võttes jäi listide koostamine ära ja võib-olla nii ongi hea.

Plaan nägi ette, et ei loe ka ühti horoskoopi... (las tulla see, mis peab... kui saatus on mu jaoks varunud õnne, kas on siis mõtet kiirustada?). Ühe rea lugesin Eesti Naisest, kuid siis meenus, et ma olen sündinud nümfomaani tähtkujus, ja sinna see jäi...

Täna sain vennanaiselt teada, et aastavahetusel peab taskus raha krõbistama, ja mida suurem rahatäht, seda parem. No oleks ma seda siis veidi varem teada saanud, eksole! Mina mudisin aastavahetusel peos ainult mobiiltelefoni, sest kiikasin, millal siis nagu minu aja järgi uus aasta algab [saluteerijate peale ju ei saa loota... need kõmmutasid juba enne ühtteist õhtul (vist)]. Ei tea, mis see siis nüüd tähendab siis?

Õnn jäi valamata! Jälle!!! Olgem aus, tegelikult valasin ma viimati (?) seda 5a tagasi, ja kuna siis pidi minust "lumememm" saama, ja see tänaseni pole täide läinud, siis pole ilmselt sellel suuremat tõepõhja all...

_______________

Eile oli see päev, mil J ütles mulle esmakordselt "paha emme!". Ilmselt jäi see väljend talle kõrva, kui ma Mimmile etteheidet tegin, et ta ei saa kohale lennata ülihoolitseva vanaemana, kui mina J'ga riidlen, sest see jätab J'le ilmselt sellise mulje, et näe, paha emme riidleb... Täna korrutas ta seda ka vahepeal. Solvunud ma pole, sest ma tean, et ta ei saa sõna paha tähendusest aru.

Nagu ei saa ta aru ka värvidest. Talle võib näidata nt sinist pliiatsit ja paluda teiste pliiatsite seast välja korjata sama värvi... ta võtab nt 5 korda sinist pliiatsit, kuid kuuendal korral võib täitsa vabalt võtta kollase ja ise seejuures väita, et see ongi sinine :D. Harjutame edasi...

Vaja oleks kolmandale eluaastale uus prioriteet seada, sest senine plaan on ju juba täidetud - ta magab oma voodis (ja seda terve öö, isegi vist ei ärka öösel?)

__________

Mandariinid on sel aastal eriti head. Allergia on hullem kui ei eales varem :S